Järgmisel päeval võtsin oma asjad ja sõitsin bussiga Ubudi, see on Bali traditsioonilise kultuuri ja puunikerdamise keskus. Bussis oli huvitav pealt kuulata kuidas üks prantslasest naine ja kaks hispaanlasest meest vestlesid omavahel inglise keeles ja arutlesid miks nad ei võiks seda teha prantsuse või hispaania keeles mis on omavahel palju sarnasemad. Muuseas kui kohalikud küsisid minult kust ma pärit olen siis tavaliselt vastasin et Euroopast, ega nad sellest midagi suurt kuulnud polnud, siis küsisin kas Englandi teavad, sellest polnud nad ka midagi kuulnud, selle peale küsisin et miks nad siis English keelt räägivad...?
Ubudis oli mul reserveeritud nn kodumajutus.
Päris omapärane oli elada seal kus nad ise elavad, osa elamist oli neil lausa õues, need seal on mingid voodid muideks, ilmselt siiski jumalatele mõeldud.
Kodumajutuse üks viga oli selles et kohalikud läksid koos pimedaga magama ja tõusid valgega üles, st kell 6 hommikul algas õues elu, lapsed mängisid, keegi kopsis haamriga ja kuked kiresid vahetpidamata. Edasi magada polnud enam võimalik. Selline tundmatu puu kasvas seal õues, viljad rippusid otse tüve küljes.
Balilaste jumalad tahavad ka süüa ja sellepärast pannakse mitu korda päevas oma jumalatele toidukorvikesi.
See siin on Ganesha, elevandi peaga tarkuse ja teaduse jumal, ega tedagi ilma jäeta.
No comments:
Post a Comment