Phuketil ringi vaatamas

Järgmisel päeval võtsin rendimotika ja otsustasin veidi teises suunas ringi vaadata, ühelt beachilt teisele viib tee üle paarisaja meetriste üsna järskude küngaste kust samas avanevad ka kenad vaated, see siin on vaade Patongile.

Kogu tee äär on täis ehitatud igasugu resorte ja guesthousesid, seekord sõitsin veidi kaugemale suurest teest eemale ja sattusin äkki ananassipõllule

 Nii nad seal siis kasvavad.

Käisin veel Kamala Beachil, seal asub Fantasea nimeline lõbustuskeskus kus toimuvad võimsad showd koos elevantidega, aga ei hakanud sinna minema sest pilet maksis oma 1500 bahti.

Sealsamas oli üks tiik kus kalad vägevalt möllasid, kalamehe unistus.

Õhtul hakkas veel vihma sadama ja päris äge oli vaadata kuidas tänav jõeks muutus.

Kohalikke see kuigivõrd ei häirinud ja elu jätkus nagu ennegi.

Phi Phi

Reisibüroosid on seal Patongis iga 50 meetri järel ja võtsingi ühepäevase laevareisi kuulsale Phi Phi saarele. Hommikul korjas minibuss reisijad peale ja viis kuskile Phuket Towni sadamasse. Seal löödi tai kombe kohaselt igaühele värviline kleeps rinda ja laevale. Poolteist tundi sõitu ja Phi Phi oligi seal, ilusad kaljuvaated.

Algul viidi meid Maya beachi lähedale snorgeldama, mulle see eriti ei meeldinud sest ega suurt midagi näha ikka polnud, ujusin niisama.

Ja pärast võis igaüks Phi Phi Don saarega omal käel tutvuda.

Sarnaneb ilmselt mõnevõrra Tahiti või Havai saartega.

Patongil

Kuna algne hotell asus rannast üsna kaugel siis otsisin uue hotelli rannale lähemale. Sain selle päris soodsa hinnaga - 700 bahti öö. Kolasin seal ümbruskonnas veel niisama ringi.  Patongile on ehitatud võimas ostukeskus Jung Ceylon.

Päris kobe värk on, samuti on meeletult poode niisama tänavatel.

Võtsin vahelduseks ka ühe tai jalamassazhi, siin on hinnad jupp maad kallimad kui mujal Tais, ca 250-300 bahti, samas kliente ei paista neil ka eriti olevat, kogu aeg käis üks uute klientide moosimine.

Tai inimesed puhkavad seal rannas niimoodi, meie mõistes on see piknik, vees nad eriti ei käi ja kui käivad siis pükste ja T-särgiga.

Chalongi ja tagasi

Järgmisel päeval rentisin rolleri ja otsustasin kohalikud www.phukest.com eestlased üle vaadata, helistasin nende internetist leitud telefoninumbrile ja peagi kohtusin Chalongis elava Martini ja Tarmoga. Nad elavad seal koos peredega ja lapsed käivad seal koolis isegi. Kokku pidi sealkandis umbes 20-30 eestlast elama.

Tagasi tulles viskasin pilgu ka Chalongi templile ja mäe otsa ehitatavale suurele Buddhale.

Sealt mäe otsast avaneb päris kena vaade

Peatusin ka Karoni Beachil, see on päris mõnus rand, pole palju rahvast, läheb üsna ruttu sügavaks ja mõnusad surfilained on aga päriselt surfata seal siiski eriti ei saa sest lained murduvad liiga kalda lähedal. Ostsin kohapealt ujukad ja käisin ka ujumas. Seal saab ka ilma lamamistoolita lebotada.

Siin pildikesi Patongilt, neid Suzuki sõidukeid nimetatakse seal ka Tuk-tukkideks kuigi tõeliste Bangkoki Tuk-tukkidega pole neil ju midagi ühist. Sõit  pidi seal suht kallis olema, vähemalt 100 bahti ots aga mul nende teenuseid vaja ei läinud sest sõitsin rolleriga. Phuketis pidi ka niiöelda taksomaffia olema st odavalt sõita ei saa, need taksojuhid kes odavalt tahavad turiste sõidutada saavad teiste käest peksa.

Viskasin pilgu ka Patongi rannale aga see on päris kallis, lamamistool maksis 100 bahti, ülerahvastatud ja läheb nii aeglaselt sügavaks et ujuda on pea võimatu. Selleks et vööni vette saada tuleb minna 50 meetrit.

Phuketti

Olin varem küll  ühe korra Phuketis käinud aga tookord  seal ringi vaadata eriti ei jõudnud, seega võtsin ette selle paljukiidetud Phuketi uuesti üle vaadata. Bangkoki Suvarnabhumi lennujaamast sai Airasiaga sinna kõigest 1700 bahti ehk 600 krooni eest - 800 km, pole paha. Hotell oli mul juba varem broneeritud  Phuketi  - Patongi piirkonda. See hotell asus küll mäe otsas ja rannast 2 kilomeetrit,  natuke liiga kaugel.

Õhtul läksin muidugi Bang La ööelu üle vaatama.

Põhimõtteliselt oli Bang La Road  üsna sarnane Pattaya Walking Streetile aga mõnevõrra väiksem ja natuke teine stiil, rahvast oli nagu murdu, majanduskriisist polnud lõhnagi. Bang Lal oli palju ekstravagantselt riides ladyboysid kes väikese raha eest meeleldi pildi tegemiseks poseerisid .

Pildistada sai näiteks ka koos leeguanidega, need onseal  nii uimased et ei reageeri millelegi, üks kutt oli koguni väikese krokodilli kohale vedanud, sellel olid küll lõuad igaks juhuks teibiga kokku tõmmatud

Ja eks ööpoole läheb seal ikka päris peoks.

Tagasi Kutasse

Järgmisel päeval sõitsin tagasi Kutasse sest Ubudis enam midagi põnevat teha polnud. Juhuslikult leidsin Kutas üles  2002 aastal toimunud pommirünnaku mälestusmärgi, enamus nimesid seal on austraallased.

Ja jälle on igal pool toidukorvid, kohati asuvad need lausa kõnniteedel et tuleb üsna ettevaatlikult kõndida.

Ja see kuulus Kuta Beach oma surfilainetega. Võtsin prooviks ka surfiõpetuse tunde kuid see vajab kõvasti harjutamist. Õige laine saabumisel tuleb paari sekundi jooksul surfilaual püsti tõusta ja kogu sõit kestab vast umbes 10-15 sekundit. Tegelikult oli seal ka niisama hea ujuda ja lainetesse sukelduda. Rannas oli mõnusalt vähe inimesi, vahetevahel käisid kaubitsejad ja pakkusid näiteks Rolexi kelli. Kui ikka eriti osta ei tahtnud siis langes Rolexi  hind lõpuks  30000 ruupiani ehk umbes 35 kroonini.

Põhilised teenused mida Kutas osutatakse on sellised.

Ja sellised

Ja veel sellised.

Tegelikult saab seal veel lisaks matkata, raftingut teha, giboni lendu proovida ja mida iganes.

Teine päev Ubudis

Ubudis võtsin kah ühe ekskursiooni, seekord Bali põhjarannikule. Reisiseltskonnas oli ka kaks austraallast ja üks noor Kanada kutt. Sellest mida need aussied seal omavahel oma keeles rääkisid mina igatahes aru ei saanud :). Ekskursioonil külastasime Bali kuninga Royal templit, Balil pidi isegi praegu veel kuningas olema aga tal ei pidavat enam eriti raha olema ja see tempel oli üpris nigelas seisukorras.

Kassid on troopikamaades väga kiitsakad.

See siin on veel üks teine tempel kus parasjagu ka mingi tseremoonia toimus.

Edasi käisime veel ühe kose juures, see oli päris asjalik aga sina pääsemiseks tuli mööduda umbes viiekümnest kaubitsejast kes kõikvõimalikku kaupa püüdsid sulle pähe määrida. Balil on nimelt selline komme et välismaalase käest küsitakse algul umbes neljakordset hinda ja kui ei soovi osta siis haaratakse käest ja palutakse oma hind öelda. Lõpuks saab enamasti päris mõnus hind kokku lepitud. Lisaks tavalisele turistinännile pakuti seal ka mitmesuguseid vürtse: kaneel, vanill, safran, muskaatpähkel jne.

Tagasiteel möödusime ka kuumaveeallikatest.

Ja kaks ilusat mägijärve jäid ka tee peale.

Õhtul vaatasin veel Ubudi poed üle, see on tantsudes kasutatav Tiigrikostüüm, hind pidi sel olema 5000 USD ja poeomanik olevat seda ise teinud tervelt pool aastat.

Igasugu huvitavat vanavara müüakse siin.

Aga põhiliselt on Ubud puunikerdamise keskus, miskipärast nikerdatakse sealkandis ka puust kaelkirjakuid ja teisigi loomi mida nad tõenäoliselt  ealeski elusast peast näinud pole.

Ubudi

Järgmisel päeval võtsin oma asjad ja sõitsin bussiga Ubudi, see on  Bali traditsioonilise kultuuri ja puunikerdamise keskus. Bussis oli huvitav pealt kuulata kuidas üks prantslasest naine ja kaks hispaanlasest meest vestlesid omavahel inglise keeles ja arutlesid miks nad ei võiks seda teha prantsuse või hispaania keeles mis on omavahel palju sarnasemad. Muuseas kui kohalikud küsisid minult kust ma pärit olen siis tavaliselt vastasin et Euroopast, ega nad sellest midagi suurt kuulnud polnud, siis küsisin kas Englandi teavad, sellest polnud nad ka midagi kuulnud, selle peale küsisin et miks nad siis English keelt räägivad...?

Ubudis oli mul reserveeritud nn kodumajutus.

Päris omapärane oli elada seal kus nad ise elavad, osa elamist oli neil lausa õues, need seal on mingid voodid muideks, ilmselt siiski jumalatele mõeldud.

Kodumajutuse üks viga oli selles et kohalikud läksid koos pimedaga magama ja tõusid valgega üles, st kell 6 hommikul algas õues elu, lapsed mängisid, keegi kopsis haamriga ja kuked kiresid vahetpidamata. Edasi magada polnud enam võimalik. Selline tundmatu puu kasvas seal õues, viljad rippusid otse tüve küljes.

Balilaste jumalad tahavad ka süüa ja sellepärast pannakse mitu korda päevas oma jumalatele toidukorvikesi.

See siin on Ganesha, elevandi peaga tarkuse ja teaduse jumal, ega tedagi ilma jäeta.

Vulkaani juurde

Ostsin mingist reisibüroost 7 tunnise ringreisi  kohaliku Agung  vulkaani juurde. Kell 8 oli minibussi juht mind juba ootamas ja sõit võis alata. Esimene peatus tehti vabaõhuteatris kus etendati ühte hea ja kurja vahelist võitluse teemalist tükki. Siin on Tiiger ja tema liitlane Ahv.

Edasi tulevad mängu Hea vaim ja Kuri vaim Barong. Pahad tegelased tahavad ohverdada ühe inimese Barongile kuid jumal Shiva on vahepeal muutnud selle inimese surematuks.

Kuri vaim Barong kaotab ja hävib kuid lõpuks sünnib uuesti ja igavene võitlus võib uuesti alata.

Tee peal pidurdas edasisõitu rahvahulk kes suundus parajasti  templisse  usutseremooniale.

Ja lõpuks jõudsimegi  selle Agung vulkaani juurde, kõrgust on tal tervelt 3142 meetrit ja sellega on ta ka Bali saare kõrgeim punkt. Viimane purse toimus 1964 aastal, aktiivsust on ta ilmutanud viimati paar aastat tagasi.

Tagasiteel külastasimeka  ühte omapärast Bali templit, siin tundus et aeg on tõesti seisma jäänud, nii vaikne ja rahulik oli.

Päris huvitav.

Ja siin on need kuulsad riisiterrassid. Bussijuht hoiatas siin pealetükkivate kaubitsejate eest ja lõpuks pidin neilt ka paar puukujukest ostma, hind oli lõpuks  küll mitu korda odavam kui alguses küsiti.

Tagasitee möödus ka Ubudist kuhu pidin järgmisel päeval minema, tegime seal väikese peatuse ja vaatasin kohaliku Monkey Foresti ehk Ahvimetsa  üle, see on tegelikult selline park kus ahvid vabalt elavad.

Ostsin mõned banaanid ja püüdsin neid ahvide vahel ühtlaselt jagada aga suuremad ahvid ajasid väiksemad minema ja neile tuli kuskil kaugemal banaan pihku pista. Ega ahvid sind enne rahule ei jäta kui kogu toit on otsas.

Tee peale jäid veel mõned templid, neist seal puudust ei ole. Balil pidi tuhandeid üldkasutatavaid templeid olema ja peale selle on igal perekonnal oma maja juures oma väike tempel kus saab jumalaga kontakti võtta.

Tagasi jõudnud lasksin jälle teha Bali massaazhi ja nautisin Indoneesia chicken curryt ning Bali Hai õlut.
Siin Balil on üsna palju turiste, enamus neist on austraallased ja palju on ka jaapanlasi. Igal pool müüakse Billabongi (see on ju Austraalia värk) T-särke.